Aktuaalsed teemad ja pidevad kriisid valmistavad kõigile muret, jätkuvalt valitseb ebastabiilsus tuleviku ees. Ühiskonnas levivast ebakindlusest on lapsed ja noored tugevalt mõjutatud. Eesti vaimse tervise uuringust on selgunud, et depressioon ja ärevushäired on õpilaste seas kahjuks väga levinud.

Vaimne tervis on üldtervise lahutamatu osa. See on jätkusuutlik heaoluseisund  igapäevaeluga toimetulekul ja adekvaatsete otsuste tegemisel. Kahjuks peame tõdema, et õpilaste ennastkahjustav käitumine on tõusuteel. Olukord on tõsine ja meil kõigil on kohustus märgata abivajavat last.  Peame mõtlema, kuidas hoida laste ja noorte õppimisvõimet ning heaolu. 

Meie kultuur on oma olemuselt ja lähtuvalt ajaloolisest pärandist pigem karistav kui toetust pakkuv. Äärmuslikud moevoolud, kus kõikelubav kasvatusviis või liiga karmid ja piiravad põhimõtted mõjuvad lastele segadust tekitavalt ja laastavalt. Selle keerises unustame lapse tunded ja psühholoogilised põhivajadused, mis on inimeseks kasvamisel väga olulised. 

Lapse heaolu saab alguse tasakaalukast, enesekindlast ja enesega hästi toime tulevast vanemast, kus põhifookus on usalduslikul suhtlusel lapse ja vanema vahel. Laps peab tundma, et ta on hoitud. See ei tähenda ülehoolitsemist, vaid emotsionaalses mõttes hoidmist, kus sõnad “sa oled mulle kallis” on igapäevased. Noorte sõnul on see perekondlikes suhetes väga oluline. Lisaks peab laps tundma end soovituna. On hingekriipiv kuulda laste suust sõnu: “Mul on tunne, et mind ei ole mitte kellelegi vaja”. Kahjuks on lapsevanemad kodus oma muredega nii hõivatud, et toredat koosolemist ja meeldivaid emotsioone jääb aina vähemaks. Me veedame palju aega internetis, infotehnoloogiline areng on olnud plahvatuslik ja tekitanud meis kõigis ülekoormust. Peame meelde tuletama, et lapsed peegeldavad meid endid, täiskasvanuid. Tuleb võtta aega, et olla lapse päralt, lasta tal rääkida ilma vahele segamata ja tema tundeid korrigeerimata. Iga inimene tunneb oma tundeid ise, nii ka laps.

Lapse suhtes täiskasvanuga ei tohi ära unustada ka huumori olemasolu, sest lapsel on kaasasündinud vajadus “natuke nalja” saada. Kui elu muutub morbiidseks ning laps näeb ainult muret ja vaeva, mõjub see tema vaimsele heaolule hävitavalt. Adekvaatne huumor on alati asjakohane ja seda peaks pakkuma kodu ning perekond, aga loomulikult ka kool, sest laps on kooliga iga päev tihedalt seotud. Samuti on oluline peres, lasteaias ja koolis meie-tunne ja üksteise hoidmine, et lapse ümber oleks turvaline tervikut moodustav keskkond. Jätkusuutliku muutuse selleks loome ise.

Lisaks on õpilaste puhul väga oluline neile õpetada, kuidas õppimine päriselt käib. Me eeldame, et laps on väike koopia täiskasvanust, kes kõike teab ja oskab end reguleerida. Tegelikult on nii kodus kui koolis vaja last juhendada ja õpetada õppimiseks vajalikke oskusi. Muret tekitavad ka täiuslikkusele suunitletud vanemad, kelle jaoks on ülihead hinded ja  tippsooritused igapäevane nõudmine ja ootus lapsele. Laps samas igatseb hoopis asjakohast märkamist pingutuse eest, mitte maksimaalsetele tulemustele orienteeritust.

Kogu lapse eelnev kujunemislugu mõjutab tema tänast toimetulekut. Laps vajab rahulikku keskkonda ja emotsionaalsete vajaduste märkamist. Lastele valmistavad muret keerulised pere- ja sõprussuhted ning  koolis või kodus kogetud emotsionaalsed pinged. Lapse muresid tuleb kuulata. Abivajajat saab märgata ükskõik kes: õpetaja, sõber, peretuttav. Laps ei saa ise hakkama, ta vajab meie, täiskasvanute toetust.

Laine Lindvest

Abja Gümnaasiumi direktor